Meie ja teiste totakad juhtumised ja seigad

Head hommikused mitte-mõtted

Soolaleivapeo järgsel hommikul ärkan üles ja tõmban esimese asjana oma kitlimoodi hõlsti selga ning hakkan toimetama. Siblin siin ja seal ning aega mööda panen riideid järjest juurde. Kella 14 kandis saame Balti jaama poole liikuma. Kõik on hästi. Ilm ilus, inimesed rahul ja rõõmsad. Rongi jõudes hakkab mul siis palav ning otsustan joped ja kraamid seljast korjata.  Üsan kiirelt taipan, et miski on valesti. Ikka võrdlemisi valesti…Pärale jõuab arusaamine, et hommikul jäi selga panemata detail nimega särk…Vot

Poissmeeste pidu

Tuiame siis Liisu ja Allaniga mööda reedeõhtust Tallinna vanalinna kui toimub põrkumine pealkirjas mainitud seltskonnaga. Nalja sai täpselt nii palju, et Liis ostis tolmuimeja ning Allan otsustas, et kui juba masin on siis tuleb sellele ka hääled sisse ajada ning istus Peppersacki ees tolmuimejale. Allani selga Liis ja tema selga mina. Väga kaugele ei jõudnud, aga lõbus oli siiski.

.

Mõni hetk hiljem oli meil miskipärast(loodus?) vaja Nimetasse minna. Et sinna aga omade õlledega ei lasta eemaldasime tolmuimeja tolmukoti, ning panime tolle asemele õlle. Soovitan seda trikki kõigile! Töötas täiega 🙂

…Tallinna. Pardal terve Kelle, Mere ja Sära. Jupp maad juba sõidetud kui mul tekkis jube shokolaadi isu. Nõksa pärast selle isu tekkimist ütles hääl kõlarites: “Tapa! Seisu aeg 3 min.” Järgnev on juba suht eepiliselt totakas. Mere ja ma kargame püsti ja kimame poe poole…ja nii ongi!

Sebe õhupallike

Istusime eila pärast Sebe uute busside uudistamist Nele ja Andiga Pirole. Allan tuli kah. Miskil hetkel siis tuli mõte piuksu häält tegema hakata. Kuivõrd Andi ja Nele ei saanud sõlme lahti ja mina isegi ei üritanud, sest olin just küüned ära lõiganud hakkas palliga tegelema Allan. Mõni hetk hiljem märkasin mina, et Allan oli lõpuks ometigi oma püksid ära ääristanud, mille peale Allan pani palli käest ära ja näitas mulle õmblust ka pükste siseküljelt. Suur oli kõigi üllatus kui õmbluse uurimist lõpetades pall juba puude kohal kõrgus ja aina tõusu jätkas…

.

Btw, Sebe bussid on täiega ägedad ja mõnnad…way parem kui autoga sõita!

Geniaalsed muud õed

Käisin siis koos Heidiga üks hetk linnapääl…selline tüüpiline õmblevate-õdede Abachani tripp. Helmehldjas käisime kah. Tagasi kodu poole, nagu ka enne linna, liikusime bussiga. Aardla peatuses maandudes taipasin, et mul oli umbes üleeila tulnud, suvega seoses, hull kama isu, et lähme siis poest kah läbi juba. Liigume, muide üksmeelselt loogilisi jalakäiate jaoks mõeldud radu vältides, saasta poole, kui juba suht lähedal olles taban end mõttelt: “Ei tea küll kes meist rattaga poes on? Täitsa põnev!” Kuna ratta parklas oli meie eriti vahva korvikas. Veitsa maad veel lähemal, kuna silmanägemine ei ole kõigil sama hea, märkas ka Heidi seda ratast ming mõtles hoopiski: “Näe, kellelgi on samasugune ratas nagu meil!”, kuid siis lähemale jõudes nägi ta lukku millega ratas kinni pandud oli…

…ja naeru jätkus mitmeks vahekäiguks…poes noh…

Seletuseks siis:

Heidi oli hommikul rattaga poodi läind kuid tagasi tulles arvas alateadvus, et mis sa ikka oma elu lihtsamaks teed ja raske koti ratta abil koduni aitad. Tee ikka parem trenni ja tassi ise!

Helle: ” Kasutades erinevad püksisääri kahe jala peitmiseks, võib jõuda lõppkokkuvõttes parema tulemuseni. ”

Ehk siis Kylle suutis hakata kaht jalga ühte püksisäärde toppima.

Teatasin siis mina, et peab sitale minema. Lukku kanga küljest harutav Kylle nõustus.

Tulen ma siis natsa aja pärast tagasi ja teatan: “Käisin hoopis peerul, mitte sital.”

Kylle vaatab kahtlase näoga.
Mina selle peale:  ” Tundsin, et tulin liiga kiiresti tagasi ja pidin seda kuidagi põhjendama…”

 

Tarkusetera: Tunde olemasolu ei pruugi alati tähendada materjali olemasolu.

Sildipilv